JJ täna kodukana
Mitte noor vaid päris vana
Kaagutab ja sulgi ajab
Munemiseks aga vajab

VIIUL HAARA JA KA POOGEN
NING AKORDION KUI SA SAAD
TEEME KOOS SIIS VÄIKE YODEL
PÄRAST HILJEM WUNDER BAR

sinu naer
veidi pilkav, vahel kõrk
sukapael
teeb mu tümaks olen nõrk
kuid hing on sees
luba et
päris ära mind ei söö
hea MINETT
sobib pärast ränka tööd
mul hing on sees
avan külmiku ennäe
seal on õlts
janust vabanedes päev
tundub võlts

Et alustada algusest
pean nimetama seda
kui parimad need parimaist
ei viitsind kõnniskleda
niisama keset eestimaad
või mööda kilulinna
vaid otsustas kui üks kamraad
nad ühisrindel minna
kord nädalas (või vahel kaks),
ent alati kell kuus,
neid ootab reserveerit’ plats
ei kuskil ladvas kasepuus.
Seks kohaks leiti keldriruum
mil’ lisanimi Karja
ja asjal on üksainsam tuum
et et kelder kulus marjaks.
Nüüd asja juurde asugem,
sest aeg ja ruum on raha,
kuid kohe samas tõdegem
las saast jääb seljataha.
Sai ammu arutatud uba,
et talialadest kui tuba
on umbseks läind et paras just
siis paotada on keldriust.
Nii lepiti et märtsis päev
kui 21 on täpselt käes
siis suurem seltskond kommijaid
sööb seal pelmeene parimaid;
kuid kõik ei olnud senini
kohal käinud kunagi,
et MP ütleks üle huulte
“võiks süütuse siin lasta tuulde”.
Siis otsusasid krups ja möku
kokku keerata koos käki,
nad julgust püüdsid liitrijagu
et ühel meelel tembutegu
saaks tehtud tujul lahedal
ja väiksel naerul kähedal.
Vist natikene enne kuut
vedides üht kotti suurt,
mis servani täis kraami head,
nad keldris hoidsid kinni pead.
Nähes rahvast juba lauas,
tundes end kui külmas hauas,
sai kõrvallauda istutud
ja lisajulgust trimbatud
ning eemalt seisu hinnatud:
Mõista mõista kes see on -
tal seljas pelotonisärk
(kõige suurem suurusjärk)
baarileti ääres tellib
poiste lemmikuid, need on
pelmeen ja ploomimahlavärk
Teine sell veel lauas passib
kahe tibiga (pea sassis),
ta tunneb ennast ülihästi,
sest seljas on ka tal (mis ime)
tuttav särk (ma pole pime).
Nüüd naaberlauas arutelu
on aland, väike keskustelu –
üks neist on gjur, see täitsa kindel,
kui teine sell, täis salapära,
(ei mõistata veel meie ära)
kes olla võiks, küll hiljem selgub,
ei tunne eriti me pelgu.
Ning ei jää see varju tõesti mitte
(võimatu – ta luke the little).
Üks pelotonimees veel sammub
sisse uksest ning ta vammus
saab koha riidehoius väikses.
Siis särades kui õhtupäikses
ta tervab mökut, näidates
mis numbri jopet aidates
varna, andis sveitsermees.
Sel’ numbril viiskümmend viis
(ei miski nali, tõsi see)
omanikuks lasse55.
Nüüd möku lõpuks otsustas
muu rahvaga ka liituda,
kuid salgamata tõesti tõsi,
ma seda nentimast ei väsi,
et saladust ta kiivalt hoidis
varjul teiste eest, kuid leidis,
et üksinda on raske astu’
terve pelotoni vastu
kes teab kui märti DELFIst teda
(krupsile märt ütles seda)
nii igatahes ühisrindel
lauda läksid, samm nii kindel.
Nii õhtu läks ja juurde tuli
karvaseid ja sulelisi,
Juku astus Jurmalast
ning Peter, fedja, kesteab kust,
ühel hetkel platsis olid
svenssonid (jah, mõlemad)
ja pipi, kõššike ning saduls,
ooo, muffinautilus, babahh
astusid kord sisse tsahhhh!
Ei seda suutnud tõena võtta
Urx, kes pärast sisse tõttas.
Oodatud sai pingsalt siis
(kuid mitte päris tundi viis)
viimseid saabujaid nii kalleid
kiisukest ja Potsa-palli.
Niikaua seltskond rõõmsalt jämmis,
õhkkond oli muutund lämmiks,
leevendamaks palavust
seal voolas kesvamärjukest.
Pisi-svenssonil vaid tunnist
jätkus kuuest õllekannust.
Kes mäletab veel tehtud tegu
ei joonud ilmselt kanget segu.
Veel juhtus kõike värki seal,
küll muretseti siiralt vist –
krups ja möku ilmapeal
ei tulnud koos kui lubatud;
ei saanud keegi sotti just
sest krups ei reetnud saladust.
Ta vaikis vaid ja ütles nii
et möku astub sisse siis,
kui aeg on õige küps ja paras,
ei hiili kohale kui varas
vaid lahti ukse uhkelt lööb
kus peloton pelmeene sööb.
Ja lõpuks, oodatud nii kaua,
siis kass ja potsataja lauas,
olid hopsti nagu naks
läks lahti trall pelmeenipotis
paremaid auhindamaks
märt otsis välja kingikoti.
Kes särke sai, kes raamatuid,
kes pildi või siis pastakad
ei olnud meil seal saamatuid
vaid üpris üsna atsakad.
Siis tundis märt et aeg on õige
teha väike terekomm
ei tahtnud ta et väljahõige
mõjuks nagu plastikpomm.
Ta tõusis püsti, köhatas,
sõnas, olnud olen mühakas,
kuid meeldis mulle kõik see värk
(tal seljas pelotonisärk),
ei suutnud eemal olla teist
ja tahtes olla osa MEIST
ei saanud ma ju märdina
vaid esinesin mökuna.
Jäi vaikseks

Jäi vaikseks lõbus õllesumin
nii järsku, ainult kõrvus kumin,
vaikselt undas .. ja siis naer
kaikus üle keldrilae.
Kas tõesti möku? oled märt?
ei uskund mõnigi veel kaua,
sealsamas pelotonilauas
sai sell siis nimeks mökumärt.
Nii nalja sai ja naeru hulgem,
õhtu edasi seal kulges
kuni keegi arvas see-
on ammendunud täna vist
ja päris paslik oleks just
sammud seada safarisse
mängimas kus “Meie Mees”
et edasi koos lustida
ja hingetumaks tantsida.
Sai möllata ja prassida
seal safar-klubis sebrakarvas
kand ja varvas, kand ja varvas
kell kolm meid välja visati.
Stoori juba venind pikaks,
kuid päris selgust pole ikka
kus seisnes õhtu vägevus.
See siin vaid minu nägemus
on juhtumustest mõnedest.
Ei rääkind ma siin autoromust
ei Göranist kui noorest onust
ega Juku õppetunnist
ajaloost kultuuriloos.
Las keegi veel teeb aruande
kus annab omakorda vande
et kõik mis kirja paneb, tõsi,
nagu selge seebivesi.

Telfi täna täitsa segi
Kommid ümber pööratud
Ainult kommid, mis kui mägi
Eest ja tagant vaadatud
Jäävad ikka õiget pidi

Ma arvan, et nüüd on sobiv koht
Et teha väike peatus metsas
Sest muidu suureks muutub oht
Et vedelikel põies hakkab kitsas

Üle mitme-setme aja
On mul jälle väga vaja
Kirjutada salm või kaks
Et maailm muutuks paremaks

Täna, suurel naljapäeval,
Püüan naljast hoiduda
Muidu nali kaotab mõtte
Ja võib liikselt roiskuda
Nalja teha vabalt võib
Iga päev ja iga kell
Pole tarvis mul, et oleks
Kätte jõudnud just aprill

On viimaks pelotonil päris oma pesa
Siin soje ja hubane on olla meil
Ja kui teil pole miskit tarka teha
Siis lahkelt külla kutsume me teid
On pelotoni pesas vahest väike ralli
Ja vahel vaikne murekurtmistund
Siin kõik kes kasvõi õige pisut kallid
Lahkudes sul soovivad head värvirohket und
Siin nagu igas teises kodus
On vahel ette tulnud väikseir riide
Kuid õige pea need kiirelt rodus
Põgenevad nelja ilmakaarde
Pühendusega pelotoni pesale, Potsataja

Nüüd jällegi on tööst mul saanud siiber
Ta muudkui tüütab, närvidele käib
Ta on üks ilge vastik piider
Ja iial ta ei lõppe, nii mul näib
Kuid nagu ikka siis, kui häda kõige suurem
On abi teadupoolest kõige lähem
Ma saadan tegemata töö kõik kuule
Ja ise hoopis ära koju lähen

Ei ole päris üksi sa
Siin olen ka veel ma
Kuid tööpõld tahab rohimist
Ja kommid tuld nii rohelist
Veel peaksid ootama
... aga espetsiaalselt sinu ilmumise puhul sõidan punase tulega edasi :o)

Suht kadunud on Fax
Ja suht üksi olen ma
Kui mind oleks kaks
Siis räägiks endaga

Päike üle taeva särab,
"terw peloton, kuis kube kärab?"
täna hüüan häälel rõõmsal
ja siis jälle passin põõsas

tere gjur, mu lemmik kallis
meie kliima ilmas hallis,
kuid ka selges päiksesäras
rõõmu selget tunnen, ära
arva et ma sind ei märka,
sinu nimi huulil iga hommik ärkan,
et pelotoni pessa hiilida kui susi,
saatmaks mööda õhku suure soodusmusi :)

Ütlen ka siis teile tere
Ja siis peidan ära end
Üle töö ja vaeva mere
Viib mind täna minu lend

tervist blont ja tremor-onu
lehvamas siin vana kronu
ishias kel kondis vaevab,
õnnelikusk saan vaid taevas,
sest kui ishias on pääs -
läbi kõik, ei miskit hääd.
Kuid te siiski aru saite,
et riimi pärast tegin käike
luulesalmis tobedaid.
Eesmärk oli tervitada
teid ja teisi toredalt

Püüan ka ma kolme viite
Aga vaevalt et nad saan
Ja kui saan nad panen riita
Hiljem juppideks nad saen

tühja kõhu vastu, lasse,
aitab sellest, kui näed kasse,
kes on topit' burgerisse,
mis sööd oma kõhu sisse
:P

lõpuk gjur siis mind ka märkas,
(talveunest üle ärkas)
nüüd on viga sirgeks tehtud
nimi jälle õigeks pandud