Pest ohv
Pelotoni parimate palade väljanoppimise eest, kõigist nendest miljonitest kommidest, võlgneme tänu Gjurile, kes on viitsinud kõik need lõputud read läbi lugeda ja lugemisväärsed neist kokku koguda. Aitäh!
Teine köide
<< |
< 121-140 | 141-160 | 161-180 | 181-200 | 201-220 | 221-240 | 241-260 | 261-280 | 281-300 |
> |
>>
... kas te kardate?
[Vaikib jonnakalt]
... kust te pärit olete?
[Ei allu provokatsioonile. On vait kui sukk]
[Surub huuled demonstratiivselt kokku, andes märku, et temalt ei kuule kallaletungija ühtegi sõna]
[ajab väikese ülbiku jultumuse pärast silmad punni ning röögib suust valget vahtu ajades]
... vasta või ma löön sind!
[Muigab endamisi, nähes, et kallaletungija vahutab ja mõtleb endamisi, et huvitav, mis hambapastat too söönud on, et nii ilusat ja rikkaliku vahtu välja ajab]
[Lükkab lõua ette ja keerab pea pisut küljele, andes märku, et löö, kui tahad, ikka ei räägi]
[Sulgeb löögi ootuses silmad]
[suunab pilgu selle imeliku elaja käte poole. ta on oma väikesed sõrmed tugevalt rusikasse surunud, justkui proovides midagi varjata. inspektor seisatab hetkeks ja mõtleb, justkui pisut leebudes. kuid järgmisel hetkel kisub ta üks haaval sõrmi pihust lahti, kisub kui pöörane, võttes appi kogu jõu ja teadmised valuvõtetest. lõpuks avanebki piinatava peopesa... ning seal on väike baranka. ei midagi muud, kui väike baranka...]
[kõik see muutis inspektori hinge kuidagi härdaks. ta silmanurk hakkas helkima, ta suu keeras pisukeseks muigeks, ta rusikas käed avanesid... ta vabastas väikese looma köidikutest ning võttis talt võrgu... ning küsis juba hulga leebemalt]
[Kartes kaotada oma kallist barankat lööb elajas hambad kallaletungijale säärde, too röögatab ja kargab eemale. Hetkelsist segadust ära kasutades hüppab ta köidikutest hoolimata kähku püsti, vabaneb nööridest ja pistab punuma]
... kes sa oled vaene väike olevus?
[Nähes, et inspektorihärra teda ei jälita jäi loomake seisma ja piilus varksi seljataha]
Ma olen ....
[kogeles elajas, kuid ei saanud lauset lõppetada, lause lõpp kadus tohutusse korinasse]
[kogeles elajas, kuid ei saanud lauset lõppetada, lause lõpp kadus tohutusse korinasse]
[vaatab nukralt toolil istudes tolle pädariku toimetusi, ta ponnistusi uksest väljuda, ta püüdu akent avada. kuid olin need enda järel hoolikalt lukustanud. istusin ja vaatasin, kahju oli sest vaesest väikesest kahjutust olevusest...]
[Päike pasitis, linnud laulisid, puhus vaikne tuuleõhk, rohi oli roheline ja lilled õitsesid, oli soe - oli tüüpiline eesti veebruar]
[vaatab nukralt ja malbelt looma silmadesse. tema pilk on sügav, kuid mitte pealetükkivalt küsiv. kadunud on julmus, verejanu... järel on vaid inimlik soojus, soov nõrgemaid kaitsta]
[Tehes pähe näo, et ta kedagi ei karda, ajab väike karvane olevus rinna vapralt ette ja käratab inspekorihärrale]
Ma olen tulnukas teisest tähesüsteemist ja ma ei karda teid!
Ma olen tulnukas teisest tähesüsteemist ja ma ei karda teid!