Krt ma ei suuda seda ära imestada kuidas Potsataja vanemad nii täpselt sättisid et noh nüüd teeme elektriku... Aga nääd kurat tuli programmeerija hoopis.

Göran, kui ma noor olin, siis oli minus teatav elektrikukalduvus täitsa olemas. Näiteks panin ma mänguautole villis peale mikromootori ja siis veel panin mänguvalgusfoori tööle suure lapiku patareiga, kuigi sinna siise käisid väiksed ümmargused hoopis ja veel üsna hiljuti, paar aastat tagasi, kruvisin remondikäigus seina küljest ära lambilüliti ja panin pärast tagasi nii, et see ainult poolenisti töötas (kui varem läks ühest nupust kaks ja teisest üks tuli põlema, siis peale minu majandamist läks ühest nupust kaks ja teisest null tuld põlema).
Nii, et lootust veel on, kui mind siit lahti lastakse, siis võin vabalt hakata lambilülitite vahetajaks näiteks

Mina ja minu neli õlut
Tööpäev oli kaunis raske ja iseäranis palju patsiente oli kliiniku peal ringi liikumas. Polnud just palju aega jalga puhata ning ka lõunavaheaeg tuli ühte pakilist operatsiooni mööda saates teha. Skalpelliga möödaminnes pimesoolt eemaldades ja vahepeal leiva peale eesti juustu nüsides - nii see aeg möödus. Kui te nüüd arvate et ma ropp inimene olen siis te eksite, kahe lõikamise vahepeal sai skalpell ikka ilusasti kitliserva vastu puhtaks pühitud. Ja pärast sellist rasket tööpäeva on üks doktor kes lisaks sellele on veel ka hoor ometigi ära teeninud ühe mõnusa lõõgastuse. Kas siis ühe või kogunisti mitme õlle seltsis. Mina valisin oma seltsilisteks kogunisti neli õlut. Töö juurest tulles sai Shelli bensiinijaamas väikene peatus tehtud ja üks neljane pakk ligi krabatud. Tegemist on täpsemalt A Le Coq-tüüpi premium õllega mille kohta tootja on kirjutanud reklaamiks järgnevat: "A Le Coq Premium on pruulitud kirkast allikaveest ning hoolikalt valitud linnastest, et anda talle nii omast pehmet ja täiuslikku maitset - A Le Coqi maitset."
Ja pean ütlema et neil raiskadel on õigus. Tõepoolest on hea õlu.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna teile rääkida, armsad sõbrad. Tahtsin hoopis sellest rääkida et kuna olen eile õhtust kella 5-st üleval ja teinud üsna palju rasket tööd siis otsustasin olevat leida sobiliku ajahetke selgitamaks välja ühte lihtsat asja - kumb on tugevam kas mina või neli õlut. Tuleviks peab seda näitama. Elame - näeme.
Mina muidugi arvan et ma olen tugevam.

Käisin eile hommikul Elvas hulgakesi ja suurte kiirustega ja kuna tee peal nägin ka politseipatrulli siis tuletas see meelde minu kõige vastuolulisema suhtlemise politseiga millest järgnevalt tahaksingi teile pajatada.

Lugu ise oli siis järgmine. Kunagi päris kohe suvisel ajal oli siukene lugu et sai nagu Lätti tööle mindud aga sel perioodil kui lõunanaabrite juures olin sai uhkel autul ülevaatus otsa. Nuh aga siis oli ju hädasti vaja Tartusse naistesse tulla ja värgid ja pohhui! Mõeldud-tehtud sai siis Eesti poole peale ära tuldud aga kurat jama oli selles, et pärast eip saand enam tagasi. Kurat Valgas kutsusivad meile politseipatrulli välja. Olin koos saarlasest sõbraga. Nuh lugu järgmine et ment saatis meid siis autuga ülevaatust tegema. Aga kuna see punkt tehti lahti alles mitme tunni pärast ja meil oli ometigi kiire, et Eesti asja ajada siis ei saanud me ju ooodata. Kütsimegi siis Ikla punkti õnne proovima. Seal ei tahetud nagu kah esteks jutule võtta aga kuna tol ajal oli too sõber palju suurem naistemees kui mina siis ta teadis kuhu nupule vajutada ja puha ja pakkus tidrikutele et toome sokulaadi ja puha. Nuh tidrikud ütlesid et 10 latti ja saate üle. Läksime siis autusse ja panime passi vahele 10 latti ja proovisime uuesti. Saime üle ja vilistasime kummi. Esimeses pensukas sai üks 100- latine kah lahti vahetatud et oleks umba hää mentidele pakkuda kui vaja peaks olema. Üldiselt peab mainima et see tee kui me Riiast Tartusse üleüldse esialgselt sõitsime sai mentidele kaks korda alt hõlma 5 latti makstud et nad meid minema laseks. Nimelt liikusime liiga suurte kiirustega. Aga mitte hulgakesi. Nuh see selleks. Kuna ma olin varemalt juba kolm ööpäeva üleval olnud siis kahjuks piiri pealt Riiani ma midagi ei mäleta. Kuigi olin roolis. Nii, et need memuaarid jäävad olemata.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. Nimelt nädal aega hiljem peeti mind Tallinna kesklinnas uuesti kinni ja avastati et ülevaatus tegemata ja kaasaegsete tehniliste vahenditega tehti kindlaks et ma juba üks kord sellega vahele olen jäänud. Tädi noomis mind emalikult ja ütles et tegelikult mul on väga ilusa välimusega auto küll aga dokumendid tuleb ikka vormistada. Mispeale minu kõrvad liikusid.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. Samal päeval Tartusse kimades oli kuskil kiirtee keskpaigas siukene värk et umbes 130 oli rauas ikke tublisti kui korraga miski mendi auto paistis ja mind kinni peeti. Jõudsin veel mõelda et "Nüüd on küll putsis!" kui tuligi ment müts peos oma mure kurtma. Kõigepealt küsis et kas ma tean kus Kose on. Ma ütlesin et ei tea. Siis onu ütles et neil on üks uurija teeservas et oleks vaja Kosele viia. Ma ütlesin et nuh okei ma viin ära mispeale onu teatas uurijale, kes oli nii keskealine nasiterahvas et "Aga näita talle siis kus Kose on, ta ei tea" Okei kütsime siis minema ja panin puid üsna uhkelt alla. Kusjuures ise veel nagu mõtlesin et huvitav kui patrull nüüd mind kinni peab kas siis on mulle sellest kasu või kahju et siuke tädi kõrval on. Nuh aga korraga hakkas tädi rääkima kah ja mitte vähe. Oi see oli jube. Oli hetki kus mul tekkis tunne et ma olen vihma käest räästa alla sattund. No kuradini küll oleks nad seal maanteel selle tegemata ülevaatuse ja 130 km/h eest protokolli teid ja mind minema lasnud mul oleks palju närvirakke terveks jäänd. Ma täpselt ei tea mida see tädi uuris ja ette ei oska kah kujutada aga väga lolli juttu ta igastahes ajas. Kosel läks õnneks maha, ma arvan oleks ta marmelaadipealinnani mu autos olnd ma oleks äää surnd. Vat siuksed lood.
Nädala pärast olin Revalis mendis ja silmipimestavalt kaunis blondiin tegi mulle ülevaatuseta sõidu eest suulise hoiatuse. See oli ilus.

Tuli meelde üks lugu kooliajal algklassides. Üks klassivend joonistas paberile kriipsujuku ja kirjutas alla "Gorbatšov". Poisikeste naljad. Aga klassijuhataja ütles et riigipea ilma loata joonistamise eest võib vangi minna. Ja eriti eredalt on mul meelde jäänud tema väljendatud järgmine repliik. See on mul meeles sõna-sõnalt arvatavasti kuna hetkeni kui ma lusikas nurka viskan ja külmi varbaid näitan. Jutt oli järgmine. "On see Gorbatšov muidu mis ta on aga vähemalt sellele hirmsale joomisele pani ta piiri"
Ma tahaksin vabandada oma tolleaegse klassijuhataja ees et vähemalt mina olen tema lootusi helge tuleviku suhtes petnud.

Minu eluunistuseks on saada õpetajaks. Aga selleks tuleb palju õppida ja õpetada. Harjutada ühesõnaga. Tahaksin olla noormeeste tööõpetuse õpetaja. Siis ma õpetaksin neid saagima. Saagimise juures on kõige tähtsam see et saag oleks terav. Noorematel meestel on selle saavutamine lihtne - neil läheb saag teravaks üsna lihtsa juba kasvõi saetavat materjali nähes. Aga vanematel meestel võib sae teritamine olla ületamatuks raskuseks. Sestap tuleb juba noorena ka sae teritamine selgeks õppida sest et eks ütle laulusalmgi juu et:
"Mida õpid noores eas
seisab eluaeg sul peas"

Üks ema kurtis et sattus poisile peale kui too pihku pani ja nüüd laps nigu ära vahetatud. Ma ei tea ajavad seal mingit jura ja värki. Ma ütsin otse välja et kui rääkima lähed siis võta "Playboy" kah kingituseks kaasa. Noor mees saab vähemalt inglise keele selgeks.
GS - on ka laste sõber

Kui nüüd arutleda veel URPide mõju üle pelotoni loomingus, siis tuleb tunnistada, et teatav mõju on olemas. URPide existentsi võimalikkus lisasb teatava kontrollmehhanismi, mis omamoodi filtringa eraldab lambapabulad rosinakommidest ... kui nii võib öelda ... samas nagu juuresolevalt pildilt võib näha, ei toimi filter alati just päris eksimatult.
Samas, kui URPide olemasolu leiaks sajaprotsendiliselt tõestamist, siis võib see avaldada etteennustamatut mõju pelotoni loomingule. Kujutage ette näiteks, et homses Postimehes ilmuks suur artikkel "Virtuaalkultuuri mädapaise - "Peloton"", kus arvustataks pelotoni komme ja kommijaid ... ma arvan, et nii mõnigi ei kommiks enam pärast ... ma arvan

Kogusin just julgust, et minna tööd küsima projektijuhilt, aga ta läks ära ... peab veel kommima vist

Samas tuleb tunnistada, et see ei peaks olema mitte minu probleem, et mul tööd oleks ... aga noh, mõtlesin, et näitaks ennast heast küljest või nii

Ommikul lugesin Postimehest keskkooliõpilaste arvamusi "Nimed marmortahvlil" kohta ja mõtlesin, et arvaks ka midagi.
Esiteks pean ma muidugi ausalt üles tunnistama, et filmindusest ma mitte midagi ei tea ja seega ei maksa kõike järgnevat eriti tõsiselt võtta.
Kui nüüd rääkida "Nimedest Marmortahvlil", kui kunstiteosest, mida üks film kõige muu kõrval on, siis ma pean tunnistama, et sellel oli teatavaid puudujääke, vähemalt minu meelest. Hoolimata profesionaalsest teostusest - montaa?, re?ii, näitlejatööd, efektid, jne - jäi miskit justkui puudu. Ma ei oska seda täpselt sõnastada ja võibolla panen ma nüüd täiega pusse, aga minu meelest puudus selles filmis sügavus. Kui nüüd tagant järgi mõtlema hakata, siis mis seal filmis oli? Ahas läks sõtta. Toimus kaks laskmist. Koju sõit. Lõpp. Vahele jäi küll armulugu Martaga ja klassivendade hukkumised ja veel ühtteist, aga filmil puudus laiemasplaanis inimlik mõõde. Rääkimata sellest, et filmi vaadates oli väga vähe võimalik aru saada Kohlapuu patsifismist ja selle muutumisest tapahimuks (kui nii võib öelda) ja Käsperi (ma loodan, et ma nüüd nimega ei eksinud) vastutustundest oma rühma ees, avastasin ma filmi lõpuks, et ma ei saanud peaaegu midagi teada ka peategelasest ... aga ometi oleks võinud ju?
Minu tagasihoidlik arvamus on, et efektide peale oleks võinud paar krooni vähem kulutada ja oleks võind osta juurde pool tundi filmilinti, millele saanuks jäädvustada rohkem inimestevahelisi suhteid, dialoogi ja arutlusi.
Samas, kui võtta seda filmi, kui rahvustunde ja patriotrismi õhutajat ja meelde tuletajat, et me oleme siiski eestlased ja meie maa on meie isada poolt verega vabaks võideldud ja me peaks selle üle uhked ja tänulikud olema, siis tuleb tunnistada, et see film täitis 103% oma ülesande. Isegi minul, kui paadunud patsifistil (või lihtsalt argpüsil), tuli korduvalt filmi vaadates tunne, et kui vaja peaks olema võtaks ka relva ja läheks ... ja kõige imelikum on, et see tunne ei ole päriselt kadunud isegi kaks päeva pärast filmi vaatamist. Ju siis oli ikka väärt film ... või väärtfilm?

standarhälve on ruutjuur dispersioonist mis omakorda on individuaalväärtuste ja nende keskmiste vaheliste hälvete ruutude keskmine

tegelikult ei tahaks ma siin olla mitte matemaatikuna või veel miski tähtsa isikuna vaid lihtsa tavalise mehena kellel on 35 cm pikkune vänt

35 cm pikkust vänta ei nimetaks ma standardhälbeks, tegu on ikka suhteliselt ebastandartse hälbega, ma arvan

tavaline mees... 14 tollise vändaga... ebanormaalne

mu töist olukorda väljendab isegi paremini kui see "kitsikuses" kui selle eest "kitsi" ära võtta

Booga (HIFK), 22.11.2002 21:45
väike viktoriini kysimus.
palju on DELFIs kommentaaride rekord yhe artikli all?
Hääleta: -2 -1 0 +1 +2
kotermann, 22.11.2002 22:10
Kell 21.41 oli ühel artiklil 15585 kommi.
Vist absoluutne rekord.
Hääleta: -2 -1 0 +1 +2
Booga (HIFK), 23.11.2002 00:10
DELFI pidas isegi oma synipäeval pelotoni kommijaid meeles ja saatis ilusa tordi meile
Hääleta: -2 -1 0 +1 +2
Booga (HIFK), 23.11.2002 00:13
ja kommentaaride rekord on 1 artikli all yle 121 tuhande kommentaari, Kui ei usuta siis v?in ka lingi anda, aga kuna seal on nii palju komme siis see v?ib avaneda tänu suurele mahule oma mitu minutit. Oleneb arvuti v?imsusest

Niipaljukest siis osatakse meid hinnata. Aga samas on see võib-olla ka hea. Nagu ka Potsataja ei oska mina seisukohta võtta teemadel a la 100K Guinessi või suurema avalikkuse ette. Kujutage ette mis juhtub kui Guinessi raamatus trükitakse ära see link. Perses on siis ju... Indoneesiast lendab näiteks vähemalt 15 miljonit tšorti kohe peale kes siia mingeid mõttetuid komme hakkavad keevitama...

On ausambaid mis vajavad privaatsust. Üks selline seisab siin.