Kes me üksteise jaoks oleme et räägime siin näiteks oma töödest ja tegemistest ning ka oma eraelust?
Võõrad inimesed ei ole õige vastus.

Asi sai alguse sellest et kõigepealt olime me spordifännid. Kokku saades said meist veel suuremad spordifännid. Vähemalt enda kohta julgen ma seda küll kindlalt väita.

Kuhu see jõudnud on seda ma ei tea. Igastahes ei ole ma ennast üheski teises sellises vennaskonnas nii hästi tundnud kui Pelotoniga koos olles. Igatahes ei ole ma ühestki teisest seltskonnast niimoodi sõltuvusse langenud.

Miks ma siin olen?
Suhtlemine on huvitav. Erinevate inimestega lävimine on hariv.

See mis siin toimub on nagu hea raamatu lugemine.
Vat sellised on lood.

Mul on praegu järjekordne suurem identiteedikriis. Asi selles, et käisin eile Auras ja kohtasin seal Faxi, kes oli koos naise ja lastega seal pühapäeva õhtut veetmas. Tutvustas siis Faxi naine mind ühele tütrele, kes nii umbes 5-6 aastane paistis (a ma võin ka rängalt eskida, sest ega ma mingi laste välimuse järgi vanuse määramise ekspert pole), et näe, see on Potsataja, a tütar kohe küsima, et kus kõrvad on ja miks nii sile? No Fax püüdis siis seletada, et kõrvad juuste all ja karv vees sorgu läind, a tüdruk jäi kangekaelselt oma arvamuse juurde, et potsatajal ikka ümmargune nägu, suured kõrvad ja mis kõik veel ja et mina ikka ei ole potsataja. Lõpuks olin sunnitud tunnistama, et ju ma siis ikka ei ole jah, mis peale mulle õpetati kuidas kitekäti stiilis ujuda
Potsataja - või kurat teab täpselt kes

Minu kõvaketta vahetus käis nii, et ütlesin isale, et oleks uut kõvaketast vaja, vana on täis. Isa ei uskunud. Ütlesin natukese ajapärast uuesti isa ikka ei uskunud. Ütlesin kolmaski kord ja lisasin juurde, et oleks vaja panna peale üks õpitööks vajalik proge, isa uskus, aga ei kuulanud, või kuulas, aga ei võtnud kuulda. Ütlesin neljaski kord ja seekord lisasin eelpool toodud argumendile, et arvuti keeldub üldse juba töötamast ja nüüd siis isa kuulas või sai tal lihtsalt kõrini, igaljuhul oli järgmine päev kõvaketas olemas.
Kõvaketta masinasse panemiseks kutsusin kohale sõbra, kes oli töödanud kunagi arvutipoes ja arvuteid kokku ja lahti pand hulgim. Püüdis siis sõber kõvaketast sisse toppida, kurtis küll, et kuradi kitsas korpus ja kuhgi pole panna, aga kuidagi lõpuks ikkagi sai (kusjuures vaakumpumpa ei läindki vaja). No muidu oli kõik ilus ja kena, aga arvutaja keeldus pärst enam tööle minemast. Proovis veel siis sõber seal sudida ja mudida ühte-teist, ei midagi - arvutaja keeldus käivitumast. Tuli võtta kasutusele ekstreemsed abinõud - isa võttis arvutaja kaenlasse ja viis tööle spetsialisti juurde. Spetsialist tegi nibin-nabin kribin-krabin sipsti-sipsti ja masin oligi korras, kusjuures nii, et varasema 2GBse kõvaketta asemel oli nüüd 2GBne ja 20GBne kõvaketas masinas.
Küsisin siis mina pärast isa käest, et mis arvutajal viga oli, et kas spetsialist ütles midagi ja tuli välja, et polnd äda midagi, mees oli võtnud kõvaketta ja selle sisse pannud (me olime selle eelnevalt igaks juhuks eemaldanud arvutajast) ja arvuti töötas, nagu poleks midagi juhtunud. Jõudsime sõbraga järeldusele, et tegelt tahtis arvuti oopis autoga sõita
Vot selline kurb lugu
P.S. Nüüdseks on sellest 20 GB-st vaba veel umbes 5-600 MBd, aga seekord kavatsen ma osta uue kõvaketta koos emaplaadi, protsessori, toiteploki, jahutusseadme, helikaardi, mälukiipide, videokaardi, võrgukaardi, klaveri, hiire, kõlari ja monitoriga (võibolla veel midagi)
P.P.S Kurat, kohvi jahtus selle kommi kirjutamisega ära

Ma ei saa enam normaalselt magada. Eile õhtul voodis olles kangastus poolunes et ma seisan Tito memoriaali kõrval ja vaatan alla linna peale...
Kõrvus kordus selle väikese poisikese hääl kes meie ümber jooksis ja kõva häälega karjus "Eesti frits, Eesti frits!!!"...

Mul on eriti eredalt meeles mõningad asjad. Patrullis jäi auto kinni ja miskine tüüp kutsus meid majja sisse. Kuradi vaeselt elasid nad seal... kari lapsi koos ema-isaga. Isa võttis slivovitsi pudeli ja valas kõigile. Ütles et see aasta olevat olnud vilets ploomisaak - slivovitsi said teha vaid tonnijagu. Samal ajal kui pereisa seletab tegeleb pereema kohviubade jahvatamisega. Ta teeb seda käsiveskiga. Ja kohvi tuleb sõna otseses mõttes selline et lusika võib seisma panna. Vägev värk...
Teiseks on mul meeles üks külm talvehommik ja varahommikune patrull. Kohalikel on mingi püha - kõik tapavad sea. Ja nende seakerede auramine raudkülmas hommikus päikesetõusu ajal... Terve seakere aetakse vardasse ja pannakse lõkke kohale küpsema. Ning pealelõunal tagasi minnes saame meiegi sellest oma osa...
Seal on asju mida on võimatu sõnadega kirjeldada...

Head ööd uzi!!!
Ma näen unes parem seda kuidas Bosnias bensiinijaamas üks äge tots tagumik urvis autot tankis ja kuidas ma sellest filmi tegin.

(harjutab)
A mošno vstretitsja s kolonelom Fedja?
A mošno vstretitsja s generalom Fedja?
A mošno vstretitsja s leitenantom Fedja?
A mošno vstretitsja s urodam katorõi ne puskajet general Fedja zjuda?

viisin täna caddy remonti.puksiiriga.olin just mustamäele jõudnud kui endine omanik helistas "kuule, mingi puksiir viib su caddyt kuhugi" ma et "nojah et radika alumine lõdvik lekib" tema et "asoo see on kyll sitasti varem ei ole see kunagi nii teinud.ma mõtlesin et mingid parkimise mehed viivad tasulisse parklasse"
tra ja ma mõtlesin et selline tagasihoidlik auto on mis linnapildis suurte ja ilusate bemude,audide ja mersude vahel silma ei jää

Vahest ma mõtlen et millest tuleneb see minu hiljutiselt tekkinud suur mässumeelsus ja rahulolematus. Ja välja olen mõelnud järgmist. Tegelikult on ju nii et ega midagi ei muutu kui sellest ei räägita või sellele vastu ei astuta. Ega ma nüüd ei loodagi et NATO invasioon peatuks kui ma tähtsa paberi peldikusse riputasin aga vähemalt kui keegi külla tuleb ja seda näeb siis on jutuainest kauemaks. Ja mis puutub sellesse GP aegsesse mässumeelsusesse siis oli kogu see asi seal siuke pornograafia et ma tundsin lihtsalt et ma pean midagi ütlema ja mitte ainult ütlema vaid ka tegema. Ning tagatipuks on oma osa ka kindlasti töökohavahetusel. Nagu ma olen juba mitmeid kordi öelnud ei saanud ma pool aastat tagasi öelda neid asju ja teha neid asju mida ma praegu saan teha. Vabadus on jõudnud minu õuele. Ja ma naudin seda. Kas ma alustan liiga palju lauseid sõnaga "ja"?

Ema oleks nõus mulle selle MINI kinkima küll, aga tal pole raha, nagu ta väidab. Isal ei ole ka raha. Eriti paneb mind muidugi imestama see, et emal raha ei ole. Nagu kõik teavad, võib vähemalt kaks korda aastas kuulda uudiseid sellest, et õpetajate palka tõstetakse. Tavaliselt tõstetakse palka vähemalt poole võrra, eksole. Mitte ei saa aru, kuhu ema oma üüratu palga (ta juba pikemat aega õpetaja) paneb, et tal ühe väikse MINI jaoks raha ei jätku ... sellest, et isal raha ei ole, sellest saan ma aru - ta on kõigest kooli direktor, ja direktoritel palka ei tõsteta eriti

Kuidas ma Tapalt koju sain
Käisime siis Fedjat Tapal vaatamas, kõik oli väga tore, Fedja sai õhtul alkuhooli manustada ja puha. Pajatas kõiksugu toredaid sõjaväejutte ja puha. Kuigi väljas oli külm, istusime meie Urxi autus, rääkisime juttu ja meil oli soe olla. Kui jõudis kätte lahkumise tund siis kimas Urx ilge lauluga ees ja mina järgi. Pidime välja jõudma Peterburi maanteele aga mina ei jõudnud ega taibanud õiges kohas ära pöörata ja pidin mõned kilomeetrid Tallinna poole kimama. Ja kurat seal on ikka ilgelt loll süsteem küll eksole - tagasipööre tuleb teha üle pidevjoone. Okei, mõtsin siis et vanembat on maal et läheks neid vaatama. Mõeldud - tehtud. Kimasin maale ja ajasin törtsu töömehejuttu. Ja siis padavai Tartu poole ajama. Bensiininäidik hakkas kuidagi väga nulli peale jõudma ja väljas oli väga külm ilm ning tuul kah. Kuna ma olin 2 päeva üleval olnud siis tikkus uni kah hirmsasti silma ja päris mitu korda sai uhke autu kinni peetud ja väljas ringi võimeldud. Nuh aga see uni tikkus silma ainult selle hetkeni kui mootor hakkas vahele jätma... Olukord oli lootustandev - varsti tõotas kinu saada rohkem kui rubla eest. Ja ma ei pidanud pettuma. Tra kütus saigi otsa. Kuidagimoodi veeresin ikka edasi, allamäge lülitasin mootori välja ja kaugtuled särasid ainult aku jõul. Mingi imevariandiga jõusin Favora tankla juurde mis kuskil mäe otsas asub. Panin siis uhke autu lukku ja tallasin tanklasse. Kusjuures eelmisel päeval just üks töökaaslane oli autul paagi tühjaks sõitnd ja kui teise töökaaslasega autul sai järgi käidud siis arutasime et "huvitav kas meil seda kanistrit veel vaja läheb?... ähh ei lähe jätame siia!" Seda kes autu teele jättis sai sõimatud blondiiniks kah. Nuh okei tanklas siis miskine tädi rääkis pikalt-laialt telefoniga ja ei teinud minust väljagi. Aga kui jutule sain siis kurtsin oma mure ära et autu on teel ja kuu lõpp kah et ma üleüldse ei tea kuipalju mul kaardi peal raha on. Nuh proovisin siis alguses osta kanistrit mis maksis 70 krooni. Ei jätkund raha. Tädi siis sebis tagaruumist mulle miskise kanku. Proovisime 3 liitrit kütust. Ei jätkunud raha. Proovisime 2 liitrit. Ei jätkunud raha. Proovisime 1 liitri. Jätkus! Mõtlesin et ülikõva. Küsisisn veel et kaugel Tartu on ja tädi ütles et 11 km. Nuh sibasin siis autu juurde ja otsisin pakiruumist ühe tühja limunaadipudeli ja saagisin sellelt autovõtmetega põhja alt ära et trehter teha. Tõsine Mägi Aivari variant oli. Nuh hakkasin siis valama kütust aga mõne aja pärast sai selgeks et ma olin unustanud pudelilt korgi maha kruvida ja selle möödalaskmise tulemusena läks umbes 2/3 kütusest maha ja minu käte peale. Oli pime ja oli külm. Sain uhke autumobiili käima ja kütsin Tartu poole. Benssu jagus esimeste majadeni. Siis sai aku kah tühjaks ja signa hakkas tööle. Helistasin töökaaslasele kes mulle järgi tuli. Ostsime Lukoili tanklast köie ja vedasime uhke autu tööjuurde ukse ette. Nuh ilgelt uhke oli ju sõita - signa üürgas ja meie kütsime 70-ga läbi linna. Ülikõva. Panin siis sinna auto ära ja läksin kesklinnast jalgsi Annelinna lõppu. Sooja pesu polnt all, kindaid polnud, ainult palitu ja South Parki rullnokkmüts. Vahepeal käisin Raatuse kaubamajas soojas nigu tõsine narkar-asotsiaal. Väljas oli 15 kraadi külma ja siuke burgaa et vahepeal ma küll mõtlesin et see lõikab munad alt ära. Kui koju sain ronisin kohe kuuma vanni.
Oli tore külaskäik.

10k all valitseb rahu ja vaikus. Ainult aegajalt on kuulda Luke, Uzi, Görani, Potsataja - väga harva Blonti ja veel harvem kellegi teise - kommi de kukkumist. Vahel, kui samaaegselt satub kukkuma mitu kommi, siis tekib kristallne polüfoonia, otsekui mängiks keegi mitmehäälsetel kelladel.
Ja siis äkki kukub komm kommi järel. Neid langeb järjest kiiremini. Ühe kommi kukkumise kaja ei jõua veel vaibuda, kui on langenud juba lugematul hulgal uusi komme. Üksteise järel veerevad kukkumisest tekkinud klirisevad lained läbi vaikuse. Iga järgneva kolksatusega muutub müra suuremaks ja suuremaks, kuni see kasvab kõrvulukustavaks. Tundub nagu sajaks komme otsekui oavarrest. Keegi ei saa täpselt aru mis toimub. On see troopiline torm? On see jumala viha? On see lihtsalt värelus teeklaasis? ... ?Ei, see on oopis järjekordne Urxi või Gjuri külaskäik 100k alla - looduse imeline ent samas irmutav vaatemäng. Jääb vaid loota, et kaks giganti korraga külla ei tule

tra ma ostsin siin sügisel uue hiire. 5 nuppu peal ja puha. mõtsin, et on hää hiir ja lippab mööda patja hästi. vak vaabse ei liigu. kogu aeg jääb kinni või kaob üldse kuskile ära. tahad natuke vasakule liigutada, siis istu ise peale ja nühi persega hiirt vasakule. hiir liigub, aga nooleke ekraanil seisab paigal nagu kolm aastat mereväes olnud Fedja vänt pärast seda kui üle kolme aasta esmakordselt saunas naist näeb..

Väga levinud on ütlus, et oluline pole mitte välimus, vaid sisu. Seda öeldakse isegi nii tihti, et sageli kõlab see lihtsalt sõnakõlksuna, mille taga mingit sügavamat mõtet ei ole. Milline mees ei oleks näiteks öelnud, et naise puhul on ikka sisemine ilu olulisem, kui välimine, aga ometi vaadatakse rinnakale siresäärele pikalt järgi ja tihti ollakse sel puhul kiired langetama ka otsust - "väärt naine".
Aga mitte ainult naiste hindamisel ei ole esmapilk tähtis. Võtame näiteks tänapäeva tehnika ime, meie infoajastu ühe suurima saavutuse - CD plaadi. Pealt näha tavaline ilus sätendav ketas, millele keegi on midagi peale sirgeldanud, aga millist väärtust võib see endas peita. No ja mis siis, tahate te nüüd kindlasti küsida. Me ju kõik teame, et CD-sid ei hinnata välimuse, vaid sisu järgi. No jah, meie teame, aga kujutage ette, et umbes tuhande aasta pärast, kui maailmast on üle käinud mitmed tehnikarevolutsioonid ja sõjad, on meie armastatud CompactDick unustusehõlma vajunud ja kui siis keegi usin arheoloog leiab väljakaevamiste käigus imeliku sillerdava ketta, mida ta siis esimesena mõtleks? Ilma vajalike eelteadmisteta arvaks ta tõenäoliselt, et tegu on lihtsalt mingi iluasjakesega või paremal juhul, kui leitud plaadil on säilinud mõned kirjad või pildid, arvaks uhkusest pakatav avastaja, et on leidnud muistsete inimeste infotalletamismooduse. Vastne leid leiaks peagi tee muuseumisse, kus ärevusest väriseva häälega giid seletaks külastajatele, et teadlased ei ole veel uue leiu täpset otstarvet suutnud tuvastada, aga arvatavasti on tegu tavalise kirjatahvliga. Ja nii seisabki võibolla tuhande aasta pärast muuseumis CD plaat, millelt võib lugeda luitunud kirja "Eesti ajalugu", aga eksponaadi all seisab kiri: "Muistsete inimeste kirjatahvel, millel on säilinud näidis tollasest alfabeetilisest kirjast. Pärineb umbes 2000 a.p.Kr" ja Eesti ajaloost ei tea tuleviku inimesed ikka mitte midagi.
Ärge ainult küsige, et mida ma sellega nüüd öelda tahtsin

kirjutan jõuluvanale kirja:
kallis jõuluvana, too mulle sõrmuste isanda triloogia, kui ei too võid ... käia, igavene vana ...., ..... kooner, ..... mul sind vaja on, ma ...... sind ..... niikauna kuni ...."
väike uzi

Veelkord tahaks juhtida tähelepanu relatiivsusteooriale. Nimelt, kirjutas Hando Runnel kunagi ühes luuletuses, et mõtelda on mõnus, kirjutada raskem. Tal võis isegi õigus olla, aga ometi ei ole see absoluutne tõde. Võtame näiteks pelotonistid - on selgelt näha, et enamike pelotonistide jaoks on kirjutamine lihtsam, kui mõtlemine (see kehtib ka pealekirjutanu kohta).
Seega
Kirjutada mõnus
Mõtelda on raskem
Ärgem sellepärast
Pead veel norgu laskem